06/10/2010

Täna on päev otsa sadanud. Masendav, kas pole. Homme sajab ka. BBC weather broadcast kirjeldas tänast päeva sõnadega "heavy rain" ja homset "heavy rain shower" (ei tea, mis neil vahet on; eks homme saan teada). Esmaspäeval on ka vihm, teisipäeval ehk enam mitte. Eks näis, mis tulevik toob. Täna avastasin, et võõrkeeles õppimine on kordases raskem kui emakeeles (geniaalne, kas pole). Mul avanes äärmiselt meeldiv võimalus (kohustus) lugeda Prantsusmaa kõrgeima kohtu otsuseid, mis on minu arvates ka keskmise prantslase jaoks võrreldavad raketiteadusega, siis ammugi minule, kes ma vaevu üldse millestki aru saan, on need täiesti mõistmatud (tõlgin sõnaraamatuga kõik ilusti ära ja ei saa ikka aru). Keskmine otsus koosneb neljas-viiest väikesest lõigust, millest tuleb välja lugeda tuhat väikest pisiasja, s.t teksti paari A4 täitmiseks. See olevat neil tavaline - kohtuotsuste kommenteerimine - ja nagu kuulda, hakkan minagi seda varsti rõõmsal meelel tegema. Loodetavast elame üle need keerulisemad ajad ilma suurte kaotusteta ja ehk jääb vihm ka enne esmaspäeva järele. Hetkel viskab pangega;)

Huvitavaid mõtteid

Kuna ma prantsuse keelt veel hästi ei oska, siis võtsin ühe inglisekeelse aine (Writing in Crisis; American literature in the Great Depression). 

The only thing we have to fear is fear itself - nameless, unreasoning, unjustified terror which paralyzes needed efforts to convert retreat into advance. 

F. D. Roosevelt, March 4, 1933

Words are no good; words don't ever fit even what they are trying to say at... I know that fear was invented by someone that had never had the fear; pride, who never had the pride... I knew that that word (love) was like the others: just a shape to fill a lack; that when the right time came, you wouldn't need a word for that any more than for pride or fear.

...I knew that father had been right, even when he couldn't have known he was right any more than I could have known I was wrong.
W. Faulkner, As I Lay Dying (1930)

but do they know that the old words of the immigrants are being renewed in blood and agony tonight do they know that the old American speech of the haters of oppression is new tonight in the mouth of an old women from Pittsburgh of a husky boilermaker from Frisco who hopped freights clear from the Coast to come here in the mouth of a Back Bay socialworker in the mouth of an Italian printer of a hobo from Arkansas   the language of the beaten nation is not forgotten in our ears tonight
the men in the deathhouse made the old words new before they died

J. Dos Passos, The Big Money (1936)

(eelnev lõik on kirjutatud inspireerituna Sacco ja Vanzetti kohtuasjast - vastukajast sellele Ameerika ühiskonnas)

Kirjandust on jälle, pärast kaheaastast pausi, tore õppida (eriti, kui on hea õppejõud). Päris huvitav on otsida loogigat sõnade reast, kus see esmapilgul puudub. Igas tekstis on natukene elu lugu; selle leidmine on ühes lihtsam, teises keerulisem. Inimeste mõtetes sobramine võib osutuda päris ergastavaks ajaviiteks. Prantslased igatahes praktiseerivad seda oluliselt sagedamini kui eestlased. Pariisi metroos leidub hulgaliselt kohalikke, kes eelistavad tunneliseina vahtimisele mõnd huvitavat raamatut. 

Lihtsuses peitub ilu

Üks väike luuletus, mis on tuttava neile, kes on prantsuse keele tunnis passé composé'd õppinud. Alles nüüd, kui saan prantsuse keelest natukene rohkem aru, mõistan selle geniaalsust. 

DEJEUNER DU MATIN

Il a mis le café

Dans la tasse

Il a mis le lait

Dans la tasse de café

Il a mis le sucre

Dans la café au lait

Avec la petite cuiller

Il a tourné

Il a bu le café au lait

Et il a reposé la tasse

Sans me parler

Il a allumé

Une cigarette

Il a fait des ronds

Avec la fumée

Il a mis les cendres

Dans le cendrier

Sans me parler

Sans me regarder

Il s’est levé

Il a mis

Son chapeau sur sa tête

Il a mis

Son manteau de pluie

Parce qu’il pleuvait

Et il est parti

Sous la pluie

Sans une parole

Sans me regarder

Et moi j’ai pris

Ma tête dans ma main

Et j’ai pleuré.

                                 Jacques Prévert

Alljärgnev ei pärine prantsuse keele tunnist, küll aga samalt autorilt. Mistõttu on seegi lihtne, ent geniaalne. 

PREMIER JOUR

Des draps blancs dans une armoire

Des draps rouges dans un lit

Un enfant dans sa mére

Sa mére dans le douleurs

Le pére dans le couloir

Le couloir dans la maison

La maison dans la ville

La ville dans la nuit

La mort dans un cri

Et l’enfant dans la vie.

Voyage à Paris (22/09/ 2010) vol 2

Prantslanna oli väga lahke. Ta võtis mu käekõrvale, viis turismiinfopunkti, seletas töötajale, kes polnud samuti sellest kohast teadlik, mida ma otsin ning kuhu tahan minna. Õnneks oli turismiinfopunktis internet. Google, vana sõber, aitas hädast välja. Kui aadress (24 rue des sept arrents) teada, siis polnud hosteli leidmine enam eriti keeruline.

Polnud just luksuslik koht, aga piisavalt talutav, et seal kaks ööd veeta (teisi võimalusi mul tegelikult polnudki). See oli võrdlemisi tavaline noorte (alla 26 aastaste) hostel: neli inimest toas, kaks dušši koridoris, hommikusöök (sai/pain, moos/confiture, tee/kohv/kakao/mahl ja helbed piimaga/lait) ning inglise keelt kõnelev personal. Kõik kokku 22 € öö/nuit (sain muidugi hiljem teada, et on ka odavamaid majutuskohti). 

Kahe päeva pärast sain oma uue kodu võtmd/clés. Alates 24. septembrist 2010 elan 20. arrondissement's ühes väikeses (umbes kaksümmen meetrikest ruudus), ent äärmiselt armsas studios. Siin on kõik vajalik, v.a pesumasin/lave-linge, olemas: diivan-voodi/canapé-lit, pliit, külmkapp/frigo, triikraud/repasser, kapp/armoire, televiisor/télé, Internet, laud/table, mikrolaineahi/micro-ondes, veekeetja, radiaator, dušš ja WC. Sellised igapäevased vidinad on päris toredad;) Pesumasinat asendab pesumaja/laverie, mis asub 100 m kaugusel. Seal saab oma mustad riided 3€ eest  pesta ning 1€ eest kuivatada (kuivask siiski mitte).

Ümbruskond on siin päris normaalne. Merci, pardon et bosjour on minu trepikojas üpriski levinud. Siin on palju väiksid poekesi (boulangerie, épicirie, boucherie, libaire jne) ning ka suuri supermarketeid (centre commercial on umbes 300 m kaugusel). Siin on odav vein/vin ning siider /cidre (minu uus lemmik) - mõlemad, olenevalt sordist, on odavamad (pudeli saab 1.3 € eest) kui vesi/eau.Viin on siin siiski kallim;) Jalgsi on kesklinna umbes üks tund, metrooga ainult 10-15 minutit. Metroopeatus on 200m kaugusel. Metroo sõidab paari minutilise intervalliga (jaamas/gare eriti oodata pole vaja). 

Siin on palju võimalusi vaba aja veetmiseks (mida praegu on külluses, kuna kool pole veel korralikult pihta hakkanud) - kohvikud/cafés, kinod/cinémas (olenavalt filmist ja kohast 5 - 9€), teatrid/théâtres riikliku- ja munitsipaalteatri pilet õpilasele 9-15 €), muuseumid/muséums (mitmed on alla 26 aastastele EL kodanikele tasuta) etc. Kasse/chats siin väga pole, koeri/chiens ikka leidub. Inimesi see-eest on metsikult palju. Eesti (Elva/Tartu) on, arvestades asustudtihedust, ikka oluliselt parem koht, kus elada. Selleks, et mõista kohtade, kus ei ole kümneid teatreid, kinosid, kohvikuid, ja muuseume ning kus on kohati liiga külm ja pime, võlu, tuleb neist natukeseks ajaks eemalduda. Eemalt on võimalik  selgemini näha musta leiba, Kalevi komme, loodust, milleni inimene veel jõudnud ei ole; kära ja melu sees on võimalik mõista vaikuse väärtust; üksinda arvuti taga sõnu ritta seades on võimalik näha sõprade, perekonna ning enda ajaloo tähtsust. Ma armastan/aimer alati seda, mida mul ei ole, ja kohtlen seda, mis on, liigse ükskõiksusega. Flaws of character;)

PS! Täna paistis päev otsa päike ja oli suhteliselt soe ilm. Streik polnud ka kõige hullem. Üks on siiski kindel - pensioni küsimus tekitab veel palju pingeid enne, kui see seaduse vormi saab.

Voyage à Paris (22/09/ 2010)

 See päev algas nagu iga teinegi - kellehelinaga. Ärkasin 4.30 (loe 4.45). Pesin hambad/les dents, panin riidesse, sõin tüki valge-pruuni šokolaadi kirnglit ning jõin tassikese teed/thé. Seejärel vedasin oma kola - spordikoti (7kg) ja kohvri (17kg) - autosse ning võtsin suuna Riia lennuväljale/aeroport.

Sõit Riiga oli võrdlemisi talutav, kui ignoreerida konarlikku teekatet ja teevidasüsteemi fundamentaalset katkendlikkust. Positiivne oli muidugi asjaolu, et Eesti raadio mängis päris kaua pärast piiri ületamist (Eestimaa ei lõppe seal, kus lõpeb tema piir/frontière - tükikesi sellest võib leida ka mujalt;).

Võib julgelt öelda, et autosõit oli reisi/voyage kõige huvitavam osa. Ma olen Riias varem käinud ning ka rohkem näinud kui selle lühikese ja kindla sihtotstarbelise reisi ajal, ent maismaal toimus  siiski erinevalt õhust mingi liikumine, millest mina ka sain osa võtta. Lennukis tundus nagu oleksin tigu/escargot karbis - lihtsalt ootasin seal ühe koha peal, kunas aeg möödub ja sealt pääsen. Sellest mini-aknast/fenêtre ei näinud midagi huvitavat - hunnik vatti ja väiksed karbikesed pole ju iseenesest eriti põnev vaatepilt. Ja see toidu lõhn - pole midagi hullemat kui toidu/nourriture lõhn lennukis. Kui mul enne paha ei olnud, siis see lõhn - see ajas südame/coeur kergelt läikima. Lõppkokkuvõttes olen ma sunnitud nõustuma väitega, et lendamises (vähemalt reisilennukiga) pole midagi erilist. Lennukit on põnevam maa pealt vaadata kui selle sisemisi "võlusid" reisi ajal nautida. Olen  kogu aeg mõelnud lendamisest kui millestki erakordsest, aga pärast lennukisse astumist ma enam nii ei arva. Kas ma  veel kunagi mõtlen lendamises kui millestki erakordsest? Vaevalt. Arvatavasti ei oota ma edaspidi lennukisse astumist sellise entusiasmiga nagu tegin seda varem. Reaalsus röövib/enlever meilt meie ideaalid - vähemalt minult on ta röövinud idealistliku arusaama lendamisest. Raske öelda, mida eelistada - kas idealisme või reaalsust. Arvan, et inimese elus võiks olla natukene mõlemat. Kõik ei peagi ju niivõrd tõeline olema (?). 

Taevast otse tagasi maa peale. Täpsemalt CDG-sse. See on äärmiselt meeldiv asutus - täis oskuslikult paigutatud informatiivseid tahvlikesi. RER leidmine ei osutunud seetõttu eriti keeruliseks. Tuli ainult silte jälgida, lennujaama rongikesega (tasuta) natukene sõita ja voila - oledki õiges kohas. RER on rong, mis viib Pariisi (Gare du Nord = Paris Nord), ja röövib sult seejuures 8.70€.  Pole just mugavaim leiutis, aga siiski odavaim (mitte lugeda odav) võimalus linna jõudmiseks. Edasi tuli metroo - lihtne ja arusaadav süsteem, millega saab sõita praktiliselt igale poole Pariisis ja ka mõningatesse kohtadesse väljaspool linna. Pilet - üks = 1.70€ ja 10 (carnet) = 12€ (1.20€ tk). Eelistagem viimaseid esimestele - tuleb oluliselt odavam. 

Kuna mul ei olnud võimalik esimesel kahel päeval on uue kodu/domicile võtmeid saada, siis pidin suunduma metroost hostelisse. See asus metroopeatuse Hoche läheduses. Täpsemalt 200m kaugusel. Aga tainas/coller nagu olen, ei kirjutanud ma endale üles ei selle hosteli nime ega aadressi. Nii ma siis kõndisin metroopeatusest siiapoole ja sinnapoole, ent ei midagi. Kuskil ei paistnud sellist kohta/lieu, endroit. Kui mul lõpuks oma kohvri/valise ning spordikoti edasi-tagasi vadamisest villand sai, otsisin (umbes kella viie paiku) enam-vähem normaalse prantslase ( tegelikult võtsin esimese ettejuhtuva) ning küsisin: excuse-moi, madame, est-ce que vous connaissez une auberge de jaunesse ici? Tuli teha päris mitu katset, et selline lause endast välja pigustada, aga lõpuks ta tuli ja oli päris arusaadav. Prantslanna polnud kahjuks sellest kohas kuulnudki. Ja ta oli kohalik........

Mis edasi sai - sellest juba järgmine kord;)

PS! Meie vannitoa aknast paistab Tour Eiffel. Päris lahe. Kas pole?

Bonjour!

Täna/aujourd'hui on pähapäev/dimanche. Kell on umbes pool kaksteist. Ma istun oma uue kodu kirjutuslaua taga ja kirjutan esimest postitust oma uude blogisse. Lõpuks pärasti viit päeva/jour ilma internetita õnnestus meil hankida vajalik juhe ning see õigesse auku susata. Minu arvuti/ordinateur keeldub siiski veel kangekaelselt ühendust omaks võtmast (nagu ma kuulnud olen peaksin mingeid seadistusi muutma, aga minu IT geeniusest aju/cerveau ei ole võimeline veel tuvastama, mida kust muuta tuleb). Seniks okupeerin Kati arvuti, et kirjutada natukene oma teekonnast Pariisi, siinsest elust/vie ning prantslastest. Seda kõike aga juba järgmine kord/prochaine fois. Praegu söön natukene oma eilset pastat ning seejärel suundun linnatuurile. Meil on vaja natukene nänni, st jälle sõnaraamatuga poodi/magasin;)

Au revoir!