Friday, October 22, 2010

Huvitavaid mõtteid

Kuna ma prantsuse keelt veel hästi ei oska, siis võtsin ühe inglisekeelse aine (Writing in Crisis; American literature in the Great Depression). 

The only thing we have to fear is fear itself - nameless, unreasoning, unjustified terror which paralyzes needed efforts to convert retreat into advance. 
F. D. Roosevelt, March 4, 1933

Words are no good; words don't ever fit even what they are trying to say at... I know that fear was invented by someone that had never had the fear; pride, who never had the pride... I knew that that word (love) was like the others: just a shape to fill a lack; that when the right time came, you wouldn't need a word for that any more than for pride or fear.
...I knew that father had been right, even when he couldn't have known he was right any more than I could have known I was wrong.
W. Faulkner, As I Lay Dying (1930)

but do they know that the old words of the immigrants are being renewed in blood and agony tonight do they know that the old American speech of the haters of oppression is new tonight in the mouth of an old women from Pittsburgh of a husky boilermaker from Frisco who hopped freights clear from the Coast to come here in the mouth of a Back Bay socialworker in the mouth of an Italian printer of a hobo from Arkansas   the language of the beaten nation is not forgotten in our ears tonight
the men in the deathhouse made the old words new before they died
J. Dos Passos, The Big Money (1936)
(eelnev lõik on kirjutatud inspireerituna Sacco ja Vanzetti kohtuasjast - vastukajast sellele Ameerika ühiskonnas)

Kirjandust on jälle, pärast kaheaastast pausi, tore õppida (eriti, kui on hea õppejõud). Päris huvitav on otsida loogigat sõnade reast, kus see esmapilgul puudub. Igas tekstis on natukene elu lugu; selle leidmine on ühes lihtsam, teises keerulisem. Inimeste mõtetes sobramine võib osutuda päris ergastavaks ajaviiteks. Prantslased igatahes praktiseerivad seda oluliselt sagedamini kui eestlased. Pariisi metroos leidub hulgaliselt kohalikke, kes eelistavad tunneliseina vahtimisele mõnd huvitavat raamatut. 

Wednesday, October 13, 2010

Lihtsuses peitub ilu

Üks väike luuletus, mis on tuttava neile, kes on prantsuse keele tunnis passé composé'd õppinud. Alles nüüd, kui saan prantsuse keelest natukene rohkem aru, mõistan selle geniaalsust. 
DEJEUNER DU MATIN
Il a mis le café
Dans la tasse
Il a mis le lait
Dans la tasse de café
Il a mis le sucre
Dans la café au lait
Avec la petite cuiller
Il a tourné
Il a bu le café au lait
Et il a reposé la tasse
Sans me parler
Il a allumé
Une cigarette
Il a fait des ronds
Avec la fumée
Il a mis les cendres
Dans le cendrier
Sans me parler
Sans me regarder
Il s’est levé
Il a mis
Son chapeau sur sa tête
Il a mis
Son manteau de pluie
Parce qu’il pleuvait
Et il est parti
Sous la pluie
Sans une parole
Sans me regarder
Et moi j’ai pris
Ma tête dans ma main
Et j’ai pleuré.
                                 Jacques Prévert
Alljärgnev ei pärine prantsuse keele tunnist, küll aga samalt autorilt. Mistõttu on seegi lihtne, ent geniaalne. 

PREMIER JOUR

Des draps blancs dans une armoire
Des draps rouges dans un lit
Un enfant dans sa mére
Sa mére dans le douleurs
Le pére dans le couloir
Le couloir dans la maison
La maison dans la ville
La ville dans la nuit
La mort dans un cri
Et l’enfant dans la vie.

Tuesday, October 12, 2010

Voyage à Paris (22/09/ 2010) vol 2

Prantslanna oli väga lahke. Ta võtis mu käekõrvale, viis turismiinfopunkti, seletas töötajale, kes polnud samuti sellest kohast teadlik, mida ma otsin ning kuhu tahan minna. Õnneks oli turismiinfopunktis internet. Google, vana sõber, aitas hädast välja. Kui aadress (24 rue des sept arrents) teada, siis polnud hosteli leidmine enam eriti keeruline.
Polnud just luksuslik koht, aga piisavalt talutav, et seal kaks ööd veeta (teisi võimalusi mul tegelikult polnudki). See oli võrdlemisi tavaline noorte (alla 26 aastaste) hostel: neli inimest toas, kaks dušši koridoris, hommikusöök (sai/pain, moos/confiture, tee/kohv/kakao/mahl ja helbed piimaga/lait) ning inglise keelt kõnelev personal. Kõik kokku 22 € öö/nuit (sain muidugi hiljem teada, et on ka odavamaid majutuskohti). 
Kahe päeva pärast sain oma uue kodu võtmd/clés. Alates 24. septembrist 2010 elan 20. arrondissement's ühes väikeses (umbes kaksümmen meetrikest ruudus), ent äärmiselt armsas studios. Siin on kõik vajalik, v.a pesumasin/lave-linge, olemas: diivan-voodi/canapé-lit, pliit, külmkapp/frigo, triikraud/repasser, kapp/armoire, televiisor/télé, Internet, laud/table, mikrolaineahi/micro-ondes, veekeetja, radiaator, dušš ja WC. Sellised igapäevased vidinad on päris toredad;) Pesumasinat asendab pesumaja/laverie, mis asub 100 m kaugusel. Seal saab oma mustad riided 3€ eest  pesta ning 1€ eest kuivatada (kuivask siiski mitte).
Ümbruskond on siin päris normaalne. Merci, pardon et bosjour on minu trepikojas üpriski levinud. Siin on palju väiksid poekesi (boulangerie, épicirie, boucherie, libaire jne) ning ka suuri supermarketeid (centre commercial on umbes 300 m kaugusel). Siin on odav vein/vin ning siider /cidre (minu uus lemmik) - mõlemad, olenevalt sordist, on odavamad (pudeli saab 1.3 € eest) kui vesi/eau.Viin on siin siiski kallim;) Jalgsi on kesklinna umbes üks tund, metrooga ainult 10-15 minutit. Metroopeatus on 200m kaugusel. Metroo sõidab paari minutilise intervalliga (jaamas/gare eriti oodata pole vaja). 
Siin on palju võimalusi vaba aja veetmiseks (mida praegu on külluses, kuna kool pole veel korralikult pihta hakkanud) - kohvikud/cafés, kinod/cinémas (olenavalt filmist ja kohast 5 - 9€), teatrid/théâtres riikliku- ja munitsipaalteatri pilet õpilasele 9-15 €), muuseumid/muséums (mitmed on alla 26 aastastele EL kodanikele tasuta) etc. Kasse/chats siin väga pole, koeri/chiens ikka leidub. Inimesi see-eest on metsikult palju. Eesti (Elva/Tartu) on, arvestades asustudtihedust, ikka oluliselt parem koht, kus elada. Selleks, et mõista kohtade, kus ei ole kümneid teatreid, kinosid, kohvikuid, ja muuseume ning kus on kohati liiga külm ja pime, võlu, tuleb neist natukeseks ajaks eemalduda. Eemalt on võimalik  selgemini näha musta leiba, Kalevi komme, loodust, milleni inimene veel jõudnud ei ole; kära ja melu sees on võimalik mõista vaikuse väärtust; üksinda arvuti taga sõnu ritta seades on võimalik näha sõprade, perekonna ning enda ajaloo tähtsust. Ma armastan/aimer alati seda, mida mul ei ole, ja kohtlen seda, mis on, liigse ükskõiksusega. Flaws of character;)
PS! Täna paistis päev otsa päike ja oli suhteliselt soe ilm. Streik polnud ka kõige hullem. Üks on siiski kindel - pensioni küsimus tekitab veel palju pingeid enne, kui see seaduse vormi saab.