Eesti keel Pariisis

Based on a photograph by Erskine Caldwell - Locket, Georgia, “I’ve done the best I knew how all my life, but it didn’t amount to much in the end.”

As I stand here, in front of her, looking at her eyes, looking at my eyes, I can’t quite understand why he is saying that my life didn’t amount to much in the end. What one must have done or worse what one must have possessed for one’s life to have had amounted to something – a king’s fortune, his glory, his fame - or is the question one should pose rather what one mustn’t have had, what one mustn’t have know nothing of – hunger, cold, shame, desperation. In either case, all of my kind have led and will most likely lead a life without significant result, a life that is much like a ride on a roller coaster: up and down, forward in a circle, from the beginning to the beginning till the moment when all the joy, fear, excitement and uncertainty is being wiped away by a man. Lost it all shall be; lost it all is.

I stand here; I look at her; I can hardly remember who she was at her present, who she is in my past. The story of our lives is written on her face: each wrinkle is a symbol of emotion once felt; the bones that have not known either muscle or fat on them; the mouth that speaks of the absence of laughter; the eyes that, in spite of this, look up with pride rather than down with shame. I was not broken, was I? I didn’t give up, did I? I couldn’t have; I shouldn’t have; I can’t remember if I did or did not. Her eyes say that I didn’t, his words say that I did. I don’t know; I can’t remember who I was. Anyhow, now, it doesn’t matter much: it’s all gone.

Why am I here then, thinking the way I am thinking; way not just walk by her as if she hadn’t mattered much; why can’t I leave the life of the past standing still where it belongs; why must it haunt me even in here? Questions. Questions. Questions. And, yet, no answers. All that I am left with is a blur of confusion in which I desperately try to find a sense, reason, purpose – the answers. I try; I fail; I try again; I fail again. Perhaps, the answer that I am so vigorously seeking has no existence. Looking at her, however, the loss of answers doesn’t seem to trouble her: there is no confusion in her eyes; she looks as if she knew all that I know nothing of, as if her path had no other direction in which to lead her, as if all of life had been fixed. How did it all change; how did the blur enter in my mind and take possession of it?

Why am I thinking about this now? I should be on my way to the market to buy meat and potatoes for the super and something for the little ones as well: they shall be hungry when they return from school. Why on earth did I come here; only to waste my time? Why couldn’t I pass by instead of coming in?

Nagu näha pole ma siia rohkem kui kaks kuud sõnagi kirjutanud. Võib-olla on mõned inimesed, kes mind juba pikemalt tunnevad, avastanud, et ma ei armasta väga oma elust rääkida - veel vähem armastan sellest kirjutada. Seega pole kahekuuline paus minu puhul eriline imeasi. Siiski otsustasin täna kirjutada. Põhjus selleks on võrdlemisi labane - mul on igav. Väljas on küll soe kevadilm (~12 kraadi) ja linnulaul, ent miskipärast ei tõmba mind sinna hetkel miski. Eilne jalutuskäik oli piisavalt masendav, et seda täna mitte korrata - meeleavaldused République'i platsil Tuneesia toetuseks ning les soldes (allahindlused) olid meelitanud tänavatele rahvahulga, millest läbitungimine osutus pehmelt öeldes jõukatsumuseks. Viimane oli siiski kohalike hulgas oluliselt populaarsem kui esimene: imelik, kuidas võimalus maksta mõne hilbu või paari kotade eest paarkümmend eurot vähem toob tänavatele rohkem inimesi kui võitlus poliitiliste vabaduste ning diktatuuri kukutamise eest. 

Rue de Rivoli'l kõndimine, kõigi nende inimestega võitlemine, et natukenegi edasi liikuda, oli üpriski kohutav, ent kõige hullem sai olema alles siis, kui ma poodi sisenesin... (peab siin olema , et mõista, kui masendav see kõik tegelikult on) Ma pigem maksaks turuhinda või loobuks sellest, mida mul tegelikult nagunii vaja ei ole, kui võitleks tuhande inimesega. Seega lahkusin sealt sama kiiresti kui olin sisenenud. Ainuke pood, kust midagi mõistliku eile (ja ka muudel päevadel) leida võis, oli raamatupood: leidsin ühe korraliku koha enda lähedal, kus müüakse mõistliku hinnaga prantsusekeelset kirjandust. Raamatupoed on siin üldse oluliselt levinumad kui kodus: võib-olla sellepärast, et prantslased loevad rohkem kui eestlased (Eestis ei kohta just sageli inimesi ühistranspordis lugemas, siin on pigem haruldus, kui keegi sinu metroovagunis midagi ei loe). Mis võiks anda alust arvata, et kõik pole ehk veel kadunud. 

Päike on juba loojuma hakanud. Siin läheb umbes pool kuus pimedaks; kuu aega tagasi puges päike põhku juba kella viie paiku. Oleme võitnud pool tundi päevavalgust :D

06/10/2010

Täna on päev otsa sadanud. Masendav, kas pole. Homme sajab ka. BBC weather broadcast kirjeldas tänast päeva sõnadega "heavy rain" ja homset "heavy rain shower" (ei tea, mis neil vahet on; eks homme saan teada). Esmaspäeval on ka vihm, teisipäeval ehk enam mitte. Eks näis, mis tulevik toob. Täna avastasin, et võõrkeeles õppimine on kordases raskem kui emakeeles (geniaalne, kas pole). Mul avanes äärmiselt meeldiv võimalus (kohustus) lugeda Prantsusmaa kõrgeima kohtu otsuseid, mis on minu arvates ka keskmise prantslase jaoks võrreldavad raketiteadusega, siis ammugi minule, kes ma vaevu üldse millestki aru saan, on need täiesti mõistmatud (tõlgin sõnaraamatuga kõik ilusti ära ja ei saa ikka aru). Keskmine otsus koosneb neljas-viiest väikesest lõigust, millest tuleb välja lugeda tuhat väikest pisiasja, s.t teksti paari A4 täitmiseks. See olevat neil tavaline - kohtuotsuste kommenteerimine - ja nagu kuulda, hakkan minagi seda varsti rõõmsal meelel tegema. Loodetavast elame üle need keerulisemad ajad ilma suurte kaotusteta ja ehk jääb vihm ka enne esmaspäeva järele. Hetkel viskab pangega;)

Huvitavaid mõtteid

Kuna ma prantsuse keelt veel hästi ei oska, siis võtsin ühe inglisekeelse aine (Writing in Crisis; American literature in the Great Depression). 

The only thing we have to fear is fear itself - nameless, unreasoning, unjustified terror which paralyzes needed efforts to convert retreat into advance. 

F. D. Roosevelt, March 4, 1933

Words are no good; words don't ever fit even what they are trying to say at... I know that fear was invented by someone that had never had the fear; pride, who never had the pride... I knew that that word (love) was like the others: just a shape to fill a lack; that when the right time came, you wouldn't need a word for that any more than for pride or fear.

...I knew that father had been right, even when he couldn't have known he was right any more than I could have known I was wrong.
W. Faulkner, As I Lay Dying (1930)

but do they know that the old words of the immigrants are being renewed in blood and agony tonight do they know that the old American speech of the haters of oppression is new tonight in the mouth of an old women from Pittsburgh of a husky boilermaker from Frisco who hopped freights clear from the Coast to come here in the mouth of a Back Bay socialworker in the mouth of an Italian printer of a hobo from Arkansas   the language of the beaten nation is not forgotten in our ears tonight
the men in the deathhouse made the old words new before they died

J. Dos Passos, The Big Money (1936)

(eelnev lõik on kirjutatud inspireerituna Sacco ja Vanzetti kohtuasjast - vastukajast sellele Ameerika ühiskonnas)

Kirjandust on jälle, pärast kaheaastast pausi, tore õppida (eriti, kui on hea õppejõud). Päris huvitav on otsida loogigat sõnade reast, kus see esmapilgul puudub. Igas tekstis on natukene elu lugu; selle leidmine on ühes lihtsam, teises keerulisem. Inimeste mõtetes sobramine võib osutuda päris ergastavaks ajaviiteks. Prantslased igatahes praktiseerivad seda oluliselt sagedamini kui eestlased. Pariisi metroos leidub hulgaliselt kohalikke, kes eelistavad tunneliseina vahtimisele mõnd huvitavat raamatut. 

Lihtsuses peitub ilu

Üks väike luuletus, mis on tuttava neile, kes on prantsuse keele tunnis passé composé'd õppinud. Alles nüüd, kui saan prantsuse keelest natukene rohkem aru, mõistan selle geniaalsust. 

DEJEUNER DU MATIN

Il a mis le café

Dans la tasse

Il a mis le lait

Dans la tasse de café

Il a mis le sucre

Dans la café au lait

Avec la petite cuiller

Il a tourné

Il a bu le café au lait

Et il a reposé la tasse

Sans me parler

Il a allumé

Une cigarette

Il a fait des ronds

Avec la fumée

Il a mis les cendres

Dans le cendrier

Sans me parler

Sans me regarder

Il s’est levé

Il a mis

Son chapeau sur sa tête

Il a mis

Son manteau de pluie

Parce qu’il pleuvait

Et il est parti

Sous la pluie

Sans une parole

Sans me regarder

Et moi j’ai pris

Ma tête dans ma main

Et j’ai pleuré.

                                 Jacques Prévert

Alljärgnev ei pärine prantsuse keele tunnist, küll aga samalt autorilt. Mistõttu on seegi lihtne, ent geniaalne. 

PREMIER JOUR

Des draps blancs dans une armoire

Des draps rouges dans un lit

Un enfant dans sa mére

Sa mére dans le douleurs

Le pére dans le couloir

Le couloir dans la maison

La maison dans la ville

La ville dans la nuit

La mort dans un cri

Et l’enfant dans la vie.

Voyage à Paris (22/09/ 2010) vol 2

Prantslanna oli väga lahke. Ta võtis mu käekõrvale, viis turismiinfopunkti, seletas töötajale, kes polnud samuti sellest kohast teadlik, mida ma otsin ning kuhu tahan minna. Õnneks oli turismiinfopunktis internet. Google, vana sõber, aitas hädast välja. Kui aadress (24 rue des sept arrents) teada, siis polnud hosteli leidmine enam eriti keeruline.

Polnud just luksuslik koht, aga piisavalt talutav, et seal kaks ööd veeta (teisi võimalusi mul tegelikult polnudki). See oli võrdlemisi tavaline noorte (alla 26 aastaste) hostel: neli inimest toas, kaks dušši koridoris, hommikusöök (sai/pain, moos/confiture, tee/kohv/kakao/mahl ja helbed piimaga/lait) ning inglise keelt kõnelev personal. Kõik kokku 22 € öö/nuit (sain muidugi hiljem teada, et on ka odavamaid majutuskohti). 

Kahe päeva pärast sain oma uue kodu võtmd/clés. Alates 24. septembrist 2010 elan 20. arrondissement's ühes väikeses (umbes kaksümmen meetrikest ruudus), ent äärmiselt armsas studios. Siin on kõik vajalik, v.a pesumasin/lave-linge, olemas: diivan-voodi/canapé-lit, pliit, külmkapp/frigo, triikraud/repasser, kapp/armoire, televiisor/télé, Internet, laud/table, mikrolaineahi/micro-ondes, veekeetja, radiaator, dušš ja WC. Sellised igapäevased vidinad on päris toredad;) Pesumasinat asendab pesumaja/laverie, mis asub 100 m kaugusel. Seal saab oma mustad riided 3€ eest  pesta ning 1€ eest kuivatada (kuivask siiski mitte).

Ümbruskond on siin päris normaalne. Merci, pardon et bosjour on minu trepikojas üpriski levinud. Siin on palju väiksid poekesi (boulangerie, épicirie, boucherie, libaire jne) ning ka suuri supermarketeid (centre commercial on umbes 300 m kaugusel). Siin on odav vein/vin ning siider /cidre (minu uus lemmik) - mõlemad, olenevalt sordist, on odavamad (pudeli saab 1.3 € eest) kui vesi/eau.Viin on siin siiski kallim;) Jalgsi on kesklinna umbes üks tund, metrooga ainult 10-15 minutit. Metroopeatus on 200m kaugusel. Metroo sõidab paari minutilise intervalliga (jaamas/gare eriti oodata pole vaja). 

Siin on palju võimalusi vaba aja veetmiseks (mida praegu on külluses, kuna kool pole veel korralikult pihta hakkanud) - kohvikud/cafés, kinod/cinémas (olenavalt filmist ja kohast 5 - 9€), teatrid/théâtres riikliku- ja munitsipaalteatri pilet õpilasele 9-15 €), muuseumid/muséums (mitmed on alla 26 aastastele EL kodanikele tasuta) etc. Kasse/chats siin väga pole, koeri/chiens ikka leidub. Inimesi see-eest on metsikult palju. Eesti (Elva/Tartu) on, arvestades asustudtihedust, ikka oluliselt parem koht, kus elada. Selleks, et mõista kohtade, kus ei ole kümneid teatreid, kinosid, kohvikuid, ja muuseume ning kus on kohati liiga külm ja pime, võlu, tuleb neist natukeseks ajaks eemalduda. Eemalt on võimalik  selgemini näha musta leiba, Kalevi komme, loodust, milleni inimene veel jõudnud ei ole; kära ja melu sees on võimalik mõista vaikuse väärtust; üksinda arvuti taga sõnu ritta seades on võimalik näha sõprade, perekonna ning enda ajaloo tähtsust. Ma armastan/aimer alati seda, mida mul ei ole, ja kohtlen seda, mis on, liigse ükskõiksusega. Flaws of character;)

PS! Täna paistis päev otsa päike ja oli suhteliselt soe ilm. Streik polnud ka kõige hullem. Üks on siiski kindel - pensioni küsimus tekitab veel palju pingeid enne, kui see seaduse vormi saab.