See päev algas nagu iga teinegi - kellehelinaga. Ärkasin 4.30 (loe 4.45). Pesin hambad/les dents, panin riidesse, sõin tüki valge-pruuni šokolaadi kirnglit ning jõin tassikese teed/thé. Seejärel vedasin oma kola - spordikoti (7kg) ja kohvri (17kg) - autosse ning võtsin suuna Riia lennuväljale/aeroport.
Sõit Riiga oli võrdlemisi talutav, kui ignoreerida konarlikku teekatet ja teevidasüsteemi fundamentaalset katkendlikkust. Positiivne oli muidugi asjaolu, et Eesti raadio mängis päris kaua pärast piiri ületamist (Eestimaa ei lõppe seal, kus lõpeb tema piir/frontière - tükikesi sellest võib leida ka mujalt;).
Võib julgelt öelda, et autosõit oli reisi/voyage kõige huvitavam osa. Ma olen Riias varem käinud ning ka rohkem näinud kui selle lühikese ja kindla sihtotstarbelise reisi ajal, ent maismaal toimus siiski erinevalt õhust mingi liikumine, millest mina ka sain osa võtta. Lennukis tundus nagu oleksin tigu/escargot karbis - lihtsalt ootasin seal ühe koha peal, kunas aeg möödub ja sealt pääsen. Sellest mini-aknast/fenêtre ei näinud midagi huvitavat - hunnik vatti ja väiksed karbikesed pole ju iseenesest eriti põnev vaatepilt. Ja see toidu lõhn - pole midagi hullemat kui toidu/nourriture lõhn lennukis. Kui mul enne paha ei olnud, siis see lõhn - see ajas südame/coeur kergelt läikima. Lõppkokkuvõttes olen ma sunnitud nõustuma väitega, et lendamises (vähemalt reisilennukiga) pole midagi erilist. Lennukit on põnevam maa pealt vaadata kui selle sisemisi "võlusid" reisi ajal nautida. Olen kogu aeg mõelnud lendamisest kui millestki erakordsest, aga pärast lennukisse astumist ma enam nii ei arva. Kas ma veel kunagi mõtlen lendamises kui millestki erakordsest? Vaevalt. Arvatavasti ei oota ma edaspidi lennukisse astumist sellise entusiasmiga nagu tegin seda varem. Reaalsus röövib/enlever meilt meie ideaalid - vähemalt minult on ta röövinud idealistliku arusaama lendamisest. Raske öelda, mida eelistada - kas idealisme või reaalsust. Arvan, et inimese elus võiks olla natukene mõlemat. Kõik ei peagi ju niivõrd tõeline olema (?).
Taevast otse tagasi maa peale. Täpsemalt CDG-sse. See on äärmiselt meeldiv asutus - täis oskuslikult paigutatud informatiivseid tahvlikesi. RER leidmine ei osutunud seetõttu eriti keeruliseks. Tuli ainult silte jälgida, lennujaama rongikesega (tasuta) natukene sõita ja voila - oledki õiges kohas. RER on rong, mis viib Pariisi (Gare du Nord = Paris Nord), ja röövib sult seejuures 8.70€. Pole just mugavaim leiutis, aga siiski odavaim (mitte lugeda odav) võimalus linna jõudmiseks. Edasi tuli metroo - lihtne ja arusaadav süsteem, millega saab sõita praktiliselt igale poole Pariisis ja ka mõningatesse kohtadesse väljaspool linna. Pilet - üks = 1.70€ ja 10 (carnet) = 12€ (1.20€ tk). Eelistagem viimaseid esimestele - tuleb oluliselt odavam.
Kuna mul ei olnud võimalik esimesel kahel päeval on uue kodu/domicile võtmeid saada, siis pidin suunduma metroost hostelisse. See asus metroopeatuse Hoche läheduses. Täpsemalt 200m kaugusel. Aga tainas/coller nagu olen, ei kirjutanud ma endale üles ei selle hosteli nime ega aadressi. Nii ma siis kõndisin metroopeatusest siiapoole ja sinnapoole, ent ei midagi. Kuskil ei paistnud sellist kohta/lieu, endroit. Kui mul lõpuks oma kohvri/valise ning spordikoti edasi-tagasi vadamisest villand sai, otsisin (umbes kella viie paiku) enam-vähem normaalse prantslase ( tegelikult võtsin esimese ettejuhtuva) ning küsisin: excuse-moi, madame, est-ce que vous connaissez une auberge de jaunesse ici? Tuli teha päris mitu katset, et selline lause endast välja pigustada, aga lõpuks ta tuli ja oli päris arusaadav. Prantslanna polnud kahjuks sellest kohas kuulnudki. Ja ta oli kohalik........
Mis edasi sai - sellest juba järgmine kord;)
PS! Meie vannitoa aknast paistab Tour Eiffel. Päris lahe. Kas pole?
